Rinnahoidja vannitoas

Loengud algavad teisipäeval ja ma ei jõua seda ära oodata. Olen ülikooliõpingute algust juba kuid põnevusega oodanud. Täna saab kõik viimaks hoo sisse: on ühiselamusse kolimise päev.

Olen ülikooli suhtlusvõrgustiku kaudu oma tulevaste korterikaaslastega juba tuttavaks saanud ja nad kõik tunduvad lahedad tüübid. Turvalisuse huvides teame üksteisest esialgu ainult eesnimesid: Joey, Mel ja Riley. Kuigi me pole veel näinud, millised teised välja näevad, oleme avastanud, et meid ühendab sarkastiline huumorimeel. Kirju vahetades selgus ka muud ühist. Kõigile meeldivad videomängud ja anime.

Ja nüüd olengi kohal. Libistan uksekaardi lugejast läbi ning astun tuppa. Silmitsen oma järgmiste kuude elupaika. Siin on voodi, kapp ja kirjutuslaud. Kõik on nii vaikne, et küllap pole mu korterikaaslased veel saabunud või on nad parasjagu väljas. Olen pisut pettunud, et ei saa nendega kohe kohtuda, kuid tuletan endale meelde, et päev on alles noor. Küll meil jääb veel aega koos olla.

Kehitan õlgu ja hakkan kaasavõetud kastidest asju välja pakkima. Mõni minut hiljem on sülearvuti juba wifi-võrku ühendatud. Kui sellega valmis saan, võtan hambaharja ja -pasta ning suundun vannituppa. Ühise vannitoa ust avades ja tuld põlema pannes märkan aga midagi ootamatut.

Otse kraanikausi kõrval seisab Hello Kitty pildiga meigikott. Oot-oot!

Hello Kitty iseenesest ei üllata, sest poisid ju ütlesid, et neile meeldib anime. Ja ehkki seda tegelast peetakse tüdrukulikuks, ei keela ükski seadus meestel tüdrukulikke asju armastada. Aga mis ajast on poistel meigikotid? Olgu pealegi, praegu ma sellesse ei süvene. Küllap on neil omad põhjused.

Vannitoas edasi ringi vaadates jääb mulle silma veel midagi. Dušinurga nagi küljes ripub mingi ese. Ujumisprillid? Ei, nende jaoks on see liiga suur. Ma ei saa aru, millega tegu, ja astun lähemale. Siis ahmin üllatusest õhku.

See on rinnahoidja. Lihtne valge puuvillane rinnahoidja, mis ripub seal, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi. Mu pulss kiireneb. Ma pole kunagi varem ühele nii lähedal seisnud.

Olen täiesti nõutu. Miks on vannitoas rinnahoidja? Võib-olla on mõne poisi tüdruksõber tutvumisnädalaks külla tulnud. Ehkki mu kogemused naistega on napid, pole ju võimatu, et keegi toob oma tüdruksõbra nädalavahetuseks kaasa. Seda tuleb ometi ette. Võib-olla ei käi ta ise ülikoolis ja tal pole oma tutvumisnädalat.

Kuigi mul pole kunagi tüdruksõpra olnud, tean ma küll, millised rinnahoidjad välja näevad. Silmitsen enda ees rippuvat naiselikku rõivaeset. Selles pole midagi uhket, see on selgelt mõeldud igapäevaseks kandmiseks. Korvid paistavad aga piisavalt suured, et toetada keskmise suurusega rinnapaari. Kujutan ette, et kandja näeb selles armsalt seksikas välja.

Sirutan käe, et seda puudutada, kuid saan end viimasel hetkel pidama. Tõmban käe tagasi. Tahtmisest hoolimata tean, et ei tohiks näppida asja, mis mulle ei kuulu.

Just siis kuulen selja taga toaust avanemas ja pööran järsult ringi. Veri tardub soontes. Keegi läheneb. Süda hakkab veel kiiremini taguma. Olen vahele jäänud. Aga kellele? Põhjuseid, miks üks mees võiks rinnahoidja juures seista, pole kuigi palju ja ükski neist ei lase mul praegu auväärsena paista.

„Vabandust, rääkisin telefoniga ega tulnud sind tervitama, kui sa... Oo, tere.”

Suudan vaid jõllitada inimest, kes äsja mu ette ilmus. Esimest korda üle tüki aja seisan tüdrukuga peaaegu näost näkku. Ta jääb mu ette seisma, seljas kampsun ja jalas dressipüksid, näoilme täiesti ilmetu. Ta on minuga peaaegu ühepikkune, kuigi see ei ütle kuigi palju.

Kas ta tõesti on mu korterikaaslase tüdruksõber? Tegelikult võib ta ju ka ise üks mu korterikaaslastest olla. Kes ta ka poleks, märkan tahes-tahtmata tema armsat nägu ja pikki pruune juukseid. Need sobivad tema meeldiva häälega.

Tema vaatab mind. Mina vaatan teda. Ta näoilmest on raske midagi välja lugeda. Kas ta on mu peale vihane? Muidugi on. Ta peab mind mingiks perverdiks, kes tuli tema rinnahoidjat varastama. Ma ei saaks talle sellist mõtet pahaks panna. Vaikuse katkestamiseks köhatan ja tõstan kohmakalt tervituseks käe. „Ee... tere. Mina olen Alexis. Kas sa oled mu korterikaaslase tüdruksõber? Tead sa, millal ta tagasi tuleb?”

Tüdruku näoilme ei muutu. Vähemalt annaks ta vihasena sellest selgelt märku ja ähvardaks kedagi appi kutsuda. Selle asemel silmitseb ta mind lihtsalt oma suurte pruunide silmadega. Neutraalne ilme ei tähenda ju midagi halba, eks?

Siis ilmub ta näole üllatus, nagu oleks talle midagi koitnud. „Issand! Sina oledki Alexis? Vabandust... Ma lihtsalt arvasin, et sellise nimega peab saama olla ainult tüdruk.” Oh ei! Kas ta on nüüd pettunud, et ma pole tüdruk? Siis lööb ta naeratama. „Meeldiv tutvuda, mina olen Riley,” ütleb ta rõõmsalt.

Oi kurat! Üks mu korterikaaslastest on tüdruk nimega Riley! Ja tema eksis täpselt samamoodi nagu mina. Kõik Rileyd, kellega ma varem koolis olen käinud, olid poisid. „Mul on ka hea meel, Riley.” Naeratan talle vastu. „Ja ära põe. Mu vanemad on lihtsalt sellised veidrikud, et panid oma lapsele nime, mis sobib mõlemale soole.” Naeran närviliselt.

Riley naerab kaasa. See on soe ja heatahtlik naer, mis muudab kohmaka olukorra kohe talutavamaks. „Tead, kuna meie teised korterikaaslased on Joey ja Mel, arvasin ma, et siin hakkavad elama ainult tüdrukud. Mina olen Alexise nime kuulnud ainult tüdrukutel.” Ta pilgutab mulle silma. „Aga nüüd ei oska ma enam midagi arvata.”

On kergendus teada, et oleme ühes paadis. See ühine eksiarvamus ajab mu naeratama. „Mina ka mitte. Praegu on seis igatahes üks-üks. Ma arvasin samuti, et kõik mu korterikaaslased on minuga samast soost, ainult et mehed.” Naeran, kui mõte animele läheb. „Ja kes teab? Võib-olla oleme siin ainsad inimesed. Meie korterikaaslased võivad ju olla peata ratsanikud või haldjad.”

Riley pahvatab naerma. „Jah, iial ei või teada. Mina panustaksin sellele, et vähemalt üks on sukubus.” Ta heidab pilgu üle mu õla ja muigab kavalalt. „Aga vean kihla, et meigikotti oli sul paras üllatus näha... rääkimata rinnahoidjast vannitoas.”

Mu nägu läheb kuumaks, kui nagis rippuv rinnahoidja jälle meelde tuleb. Selle lihtne valge kuju justkui narritab mind. Naeratan Rileyle kohmetult. „V-võib nii öelda küll. Ma mõtlesin tegelikult, et see kuulub mõne mu korterikaaslase tüdruksõbrale. Või siis meeldib mõnele korterikaaslasele salaja naisteriideid kanda.” Kehitan õlgu. „Mina poleks hukka mõistnud.”

Riley itsitab ja raputab pead. Siis kõnnib ta minust mööda ning võtab oma rinnahoidja. „Noh, vabandust, et pettumuse valmistan. Olen lihtsalt tavaline tüdruk, kelle riided said tutvumisnädala üritusel läbimärjaks.” Ta vaatab tagasi ja naeratab. „Kui ma selle uuesti selga saan, võiksime ehk koos mõnele üritusele minna. Võib-olla kohtame seal ka oma kaht ülejäänud korterikaaslast.”

Naeratan Rileyle säravalt. „Mulle sobib.”

Riley patsutab mänguliselt mu õlga ja läheb minust mööda vannitoast välja. Kuna ma ei tea, mida teha, jään kohmakalt paigale. Ta astub oma magamistuppa. Ust sulgedes vaatab ta veel kord mu poole ning muigab kavalalt. „Ei piilu!”

Mõne sekundi jooksul kostab ukse tagant riiete sahinat ja seejärel kuulen, kuidas miski kinni klõpsatab. Mu süda lööb erutusest kiiresti. Riley pani just oma rinnahoidja selja tagant kinni, mis tähendab, et ta rinnad puhkavad nüüd korvides. Raputan pead. Võta end kokku, mees! Sa alles kohtusid selle tüdrukuga ja mõtled juba tema kehale.

Siis kuulen teda rääkimas, nagu oskaks ta mu mõtteid lugeda. „Nii et... ma pean küsima. Kas see oli sul esimene kord rinnahoidjat näha?” Tema armsas hääles on nüüd mänguline noot.

Kurat! Kas see paistab tõesti nii hästi välja? Tunnen, kuidas nägu õhetab, ja olen tänulik, et ta seda ei näe. „E-ei. Noh... päriselt ja lähedalt küll.” Tunnen vajadust end kaitsta. „Aga ma ei puudutanud su rinnahoidjat ega midagi! Ma sattusin selle peale täiesti juhuslikult.”

Hetkeks jääb kõik vaikseks ja ma hakkan kartma, et mu ülestunnistus tekitas temas vastikust. Siis kuulen aga itsitamist. Isegi läbi ukse kõlab see kirkalt. „Tahaksid?”

Nüüd on minu kord vait jääda. Kas ma kuulsin õigesti? „M-mis sa ütlesid?” Püüan närvilisust varjata, kuid hääl väriseb. Siis avaneb uks ja vaatepilt võtab mind täiesti nõutuks.

Riley seisab uksel, näol kaval muie. Ja see pole veel kõik. Tal on jalas ainult teksad ja seljas rinnahoidja. Neelatan. See on küll seesama valge rinnahoidja, mida hetk tagasi nägin, kuid nüüd kannab ta seda ise. Ma ei suuda jätta silmitsemata tema rindu, mis korvides puhkavad. Need on täiuslikud! Kas ma ikka tohiksin neid vaadata? Mind valdab süütunne. Ometi noogutan.

Riley itsitamine äratab mu tardumusest. „Võtan seda kui jaatavat vastust.” Ta astub minu poole. „Sa ikka saad aru, et see on ühekordne pakkumine? Ma luban seda ainult sellepärast, et sinus on mingi süütus, mis mulle meeldib. See eristab sind teistest meestest.” Ta peatub minust vaid mõne sentimeetri kaugusel ja asetab käed puusadele, justkui kutsudes mind jätkama.

Mu käed hakkavad värisema. Seisan närviliselt paigal ega tea, mida teha. Mu korterikaaslane andis mulle loa oma rinnahoidjat puudutada. Või kas ikka andis? Võib-olla pean sarkasmi ekslikult kutseks ja satun pahandusse. Kuigi ma tema hääles pilget ei kuule, ei suuda ma paigast liikuda.

Riley itsitab ja raputab pead. Raske öelda, kas haletsusest või poolehoiust. Igal juhul tunnen, kuidas nägu taas kuumaks läheb. „Sa oled tõesti teistsugune kui teised mehed, eks? Isegi pärast loa saamist ei suuda sa end tegutsema sundida.” Siis naeratab ta, võtab õrnalt mu paremast käest ja ütleb: „Las ma aitan.” Ta juhib meie käed oma rinnahoidja paremale korvile.

Mu süda tahab peaaegu rinnust välja hüpata. Siin ma nüüd olen ja puudutan oma korterikaaslase rinnahoidjakorvi. Kangas tundub sõrmede all sile. Võin ainult ette kujutada, kui pehme ja mugav see seestpoolt on.

Tõstan pilgu Riley näole ja ta naeratab mulle kõige armsamalt, mida olen kunagi näinud. Siis kuuleme aga korteri välisust avanemas ning mõlemad võpatame. Ta laseb mu käest lahti.

Meid tervitab tüdruku kõrge, veidi susisev hääl. „... kes oleks arvanud, et inimkeha saab niimoodi väänata... Oi, vabandust. Kas me segame?” Kaks tüdrukut astuvad poole vestluse pealt sisse, kummalgi kast süles. Üks on pikk ja hobusesabasse seotud blondide juustega, teine pisut lühem, pikkade leekpunaste juustega. Kas nemad ongi meie korterikaaslased?

Mu suu on rääkimiseks liiga kuiv, nii et Riley vastab meie mõlema eest. „Jah... mingil määral. Aga sellest pole midagi.” Ta naeratab tüdrukutele. „Mina olen Riley ja see on Alexis.” Naeratan kohmetult. „Teie olete siis ilmselt meie korterikaaslased.”

Blond tüdruk silmitseb meid hetkeks kummalise pilguga. Küllap ajab teda segadusse, et üks meist on poolalasti ja teine täiesti riides. Ei saa talle pahaks panna. Siis naeratab ta Rileyle vastu. „Täpselt! Mina olen Mel ja tema on Joey.” Joey näitab laia naeratusega hambaid. „Meeldiv tutvuda.” Melanie hääl on oodatust madalam ja sensuaalsem ning see lööb mu veidi rööpast välja.

Joey sekkub oma kõrge, veidi susiseva häälega. „Nii et teie olete Riley ja Alexis. See on küll ootamatu... Ma poleks arvanud, et kohtan kunagi meest nimega Alexis.” Ta heidab pilgu Rileyle ja muigab meile kavalalt. „Muide, päris... huvitav riietusevalik. Huvitav, millega te tegelesite, kui me Meliga sisse astusime.”

Tunnen, kuidas mu nägu jälle õhetama hakkab. „Ee... noh, vaata...” Jään poole sõna pealt vait ja vaatan Riley poole, lootes temalt taas abi saada. Kuidas ma seda seletan?

Riley jätkab. „Aa, see? Ma lihtsalt lubasin Alexisel oma rinnahoidjat katsuda. Ta tundis kanga vastu huvi.” Ta märkab vist meie kahe korterikaaslase täielikku segadust, sest lisab: „Ärge muretsege, tema pärast ei pea kartma.”

Joey vaatab mind kahtlevalt. „Kartma või mitte, aga päris kiiresti lubad sa vaevu tuttaval mehel end käperdada.” Mu nägu läheb punaseks. Tal on õigus. Siis pöördub Joey uuesti Riley poole. „Kas ta tõesti ütles, et tunneb kanga vastu huvi?”

Riley noogutab julgustavalt. „Jah. Ta leidis mu rinnahoidja vannitoast ja kontrollis lihtsalt, kas see on kuiv ja istub korralikult, enne kui me koos tutvumisnädala üritusele läheme.” Siis naeratab ta mulle. „Aitäh veel kord, Alexis, et üle vaatasid.” Muigan kohmetult.

Mel vaatab minu poole ja püüab Riley juttu kokku sobitada. Mu pilk hüpleb närviliselt ringi. Viimaks noogutab ta. „Aa... olgu. See siis seletab. Huvitav, kas majutuse korraldajad üldse teadsid, et sa oled mees... või seda teist asja, kui nad sind meie tüdrukutega kokku paigutasid.” Ta noogutab Joey poole. „Aga olgu sellega. Toome ülejäänud kraami ka ära ja tuleme kohe tagasi.”

Mel ja Joey asetavad kastid tööpinnale ning lahkuvad, sulgedes ukse enda järel. Ohkan kergendatult. „Kurat! Nad poleks saanud veel ebamugavamat hetke valida.” Pöördun Riley poole. „Aga miks sa ütlesid, et minu pärast pole vaja karta? Nad arvavad nüüd, et olen gei või midagi sellist.”

Riley kehitab õlgu ja ta rinnad liiguvad korvides kergelt kaasa. „Kas sa oleksid eelistanud, et räägin neile tõtt? Et sa polnud varem rinnahoidjat oma silmaga näinud ja ma lubasin sul enda oma katsuda?” Siis ilmub ta näole häbematu muie ja ta pilgutab mulle silma. „Pealegi ei hakka nad sind minu käest üle lööma, kui peavad sind mu parimaks geisõbraks.”

Ma ei oska selle peale midagi kosta. Riley parim geisõber? Küllap peitub selles kusagil mingi vildakas loogika. Aga miks ta just selle viimase lause lisas? Oot-oot! Kas ta annab ühtlasi mõista, et tahab mind endale?

Ohkan valjusti. „Olgu, aga niipea kui nad hakkavad kahtlustama... et ma pole ilmselgelt gei, räägin ma neile tõtt. Sobib?”

Riley noogutab. Esialgu olen rahul, kuid ta osutub kavalamaks, kui arvasin. Kaua me seda näitemängu üldse üleval hoida suudame?

On vaikne pühapäevaõhtu. Arvatavasti on kõik teised väljas pidutsemas, seega on praegu ideaalne aeg kedagi kohtamata oma asju ajada. Ja ehkki ma seda sugugi teha ei taha, taipan, et peaksin enne teisipäevast õppetöö algust pesu ära pesema.

Koridor on vaikne, kui oma pesukorviga meie korruse pesuruumi poole lähen. Vahetult enne sisenemist kuulen selja tagant kõrget, veidi susisevat häält. „Oota! Hoia ust!” Pööran ümber ja näen Joeyt oma korviga minu poole tõttamas. Selja taga põrkavate punaste juustega meenutab ta mulle lähenevat tulekera.

Joey itsitab. „Aitäh! Paistab, et tulime täna õhtul mõlemad samale mõttele.”

Tunnen, kuidas punastan, kuid naeran temaga kaasa. „J-jah, paistab küll.” Pesumasinate poole kõndides ei ütle me kumbki rohkem midagi. Panen korvi maha ja pöördun närviliselt tema poole. „Nii et... ee... kuidas läheb, Joey?” Oigan mõttes. Just sellepärast ma tavaliselt tühjast-tähjast juttu ei alustagi.

Ta teeb näo, nagu oleks asi väga tõsine. „Ah, tead küll... ootan põnevusega loengute algust... aga olen pahane, et pean selleks oma lahingurüü puhtaks pesema.” Ta muigab mulle. „Ja sul?”

Mu süda hakkab kiiremini lööma. Kuigi olukord on täiesti argine, muudab Joey ninakas nali mind närviliseks. „Jah... m-mina ootan ka.” Mõtlen hetke. „Loodan ainult, et meil liiga palju kontrolltöid ei tule... Mul on kohutavalt raske asju pähe õppida.”

Seisame mõne sekundi vaikides ja tõstame riideid pesumasinatesse. Joey räägib esimesena. „Mul läks meelest... Kas sa ütlesid meile grupivestluses, mis erialal õppima hakkad? Ära ütle... moedisain, eks? Sellepärast sa enne Riley rinnahoidjat katsusidki?”

Mu peopesad lähevad kohe higiseks ja särk kukub peaaegu käest. Kurat! Olin selle peaaegu unustanud. Kas lisan kõigele veel ühe vale või räägin tõtt? „Ee... ei... Mina õpin graafilist disaini.”

Joey naeratab mulle. „Tore. Nii et oskad ikkagi midagi silmale ilusat hinnata.” Ta tõstab viimased riided masinasse ja mina ohkan mõttes kergendatult. Pääsesin! Siis lisab ta aga möödaminnes: „Näiteks Riley rinnahoidjat.”

Heidan talle pilgu ja näen ta näol nüüd laia kelmikat muiet. Mind tabab paanikahoog. Kas ta teab? Vastan siiski: „Jah, noh... ta palus mu abi. Ja selleks pidin ma ju tema rinnahoidjat vaatama.” Püüan juttu mujale juhtida. „Igatahes, m-mida sina õpid?”

Joey naeratab mulle teadvalt. „Psühholoogiat. Inimesed paeluvad mind ja ma tahan mõista, mis neid tegutsema paneb. Näiteks sind.” Ta pilgutab mulle silma ja ma punastan. „Sa meenutad sellist peategelast, keda animes tihti näeb.” Pärast seda ootame vaikides, kuni masinad pesemise lõpetavad.

Ärkan järgmisel hommikul vara, mõttes ikka veel vestlus Joeyga pesuruumis. See on täiesti loogiline, et ta psühholoogiat õpib. Nende pilkude ja Riley rinnahoidja sihiliku mainimise järgi otsustades ei usu ta ilmselt seda juttu, mida me Rileyga talle rääkisime. Ja ma ei saa teda selles süüdistada.

Ohkan ja lahkun oma toast. Ühisesse eluruumi astudes näen diivanil televiisorit vaatavat blondi tüdrukut. Mel! Kõnnin tema poole, kuid ta on vaadatavast nii haaratud, et ei märka mind. Aga see pole veel kõik.

Lähemale jõudes näen ta kätt süles ringikujuliselt liikumas. Diivan varjab vaadet ja ma ei näe täpselt, mida ta teeb, ent mul on oma aimdus. Tunnen, kuidas püksid kitsamaks jäävad. Ta hingab lühidalt ja katkendlikult ning mida lähemale jõuan, seda selgemalt seda kuulen. Viimaks olen piisavalt lähedal, et näha.

Mel istub seal halli maika ja lillade aluspükste väel ning hõõrub end läbi pesu. Pükstel on keskel armas vikerkaaremuster ja jalge vahel selgelt märg laik. Mu süda taob korraga erutusest ja närvilisusest, kui näen Meli sõrmi sensuaalselt üle aluspükste jalgevahe libisemas. Ma pole kunagi varem näinud tüdrukut ennast rahuldamas!

Viimaks märkab Mel mind ja ahhetab. Ta lülitab kiiresti teleri välja ning käed sööstavad aluspükstele, püüdes end tulutult varjata. „Oh kurat! Kaua sa siin seisnud oled, Alexis?” Tema nägu on erepunaseks tõmbunud.

Püüan kõigest väest talle mitte otsa vaadata. Mul on halb tunne, et tabasin ta nii intiimsel hetkel, ja tean, et olen näost sama punane kui tema. „V-vabandust, Mel! Ma just ärkasin ja nägin sind diivanil, nii et tulin tervitama... Aga ma ei teadnud, et sa sellega tegelesid...” Püüan kohmetult oma kohalolekut õigustada.

Meli näole ilmub soe naeratus. „Kuule, kõik on korras. Ma pole pahane... lihtsalt üllatusin. Ma tean, et sa ei teinud seda meelega.” Ta vaatab oma aluspükstele ja itsitab. Siis tõstab ta pilgu ning naeratab mulle. „Ja ma arvan, et sina ei oodanud ka, et leiad oma korterikaaslase siin aluspesus ennast rahuldamas.”

Naeratan vastu. „Ei... seda võib küll öelda. See, mida sa vaatasid, pidi aga päris... midagi olema.” Heidan pilgu nüüdseks pimedale teleriekraanile. „Mida sa vaatasid?” Pöördun uuesti Meli poole.

Meli nägu tõmbub erepunaseks. „Horny Devil Academy,” ütleb ta vaevukuuldavalt, justkui oleks tal seda piinlik tunnistada. „Ära saa valesti aru, mulle meeldivad ka selle sarja mehed. Aga kurat, ilusad naised, kes oma... khm, naiselikke võlusid naudivad.” Ta vaatab mulle unistavalt otsa. „Ma lihtsalt ei saa küllalt.”

Muigan kohmetult. „Horny Devil Academy” on juba aastaid üks mu lemmikanimesid. Nagu Melile, meeldib ka mulle vaadata selle akadeemia ilusaid naisi. Mitte kuidagi rõvedalt, aga keegi ei saa ju eitada, kui täiuslikult ümarad ja pringid on nende rinnad! Kui ta mind aga geiks peab, ei saa ma talle tunnistada, et üldse naiste rindadest mõtlen, rääkimata nende imetlemisest. See tekitaks kahtlusi.

Köhatan. „J-jah... nad on tõesti omaette vaatepilt, eks? Aga mulle meeldib imetleda, kui üksikasjalikult on nende rinnahoidjad ja muu pesu välja joonistatud.” Mõtlen hetke. „Eriti Lisa oma. Nagu oleksid animaatorid joonistanud päris pesu filmikaadritelt maha.” Oigan endamisi. Muidugi pidin valima just kõige süütuma välimusega pesu! Mu nägu läheb kuumaks. Loodetavasti ei vii Mel neid asju omavahel kokku.

Mel istub hetke ilmetu näoga. „Lisa pesu?” Tema näole ilmub soe naeratus, kui talle meenub, milline see välja näeb. „See on üllatav! Ma oleksin arvanud, et sind tõmbab pigem mõni pitsilisem komplekt.” Siis vaatab ta mulle armsalt otsa. „Kas sellepärast köitiski Riley oma sind tookord?”