„Kas see sobib sulle?” küsin, käsi sinu reiel, kui baarileti ääres flirdime. Mind lummavad kohe sinu ilu, sulnis pehmus ja süütult särav sensuaalsus. Tedretähnid su põsesarnadel liiguvad koos häbeliku naeratusega, kui vastad: „Jah.”

Me oleme omaette vaatepilt. Sina oled riietunud väikeseks valgeks jänkuks, mina Kuldseks Jumalannaks. Silmitseme teineteist pealaest jalatallani. Su rinnad kerkivad valge topi serva kohale kui Maaema mäed ja tilluke valge pitsseelik katab vaevu su siledaid tugevaid reisi. Sina lased pilgul rännata üle minu lopsakate vormide, mida liibuv kuldne kleit tihedalt järgib.

Räägime ja itsitame, samal ajal kui meievaheline erootiline pinge kasvab. „Kas sa tahad minuga tantsida?” küsin. Su keha vastab kiiremini kui su hääl. Enne kui arugi saame, oleme tantsupõrandal teineteise ümber põimunud. Liigume koos ringiratast. Tõmban su lähemale ning õpime teineteist tundma liikumise ja puudutuste kaudu, puusad õõtsumas nagu merelained.

Sa ütled mulle: „Ma ei tea, kas tahan sind suudelda või hoopis olla sina.”

Ma mõistan sind. Sinu puusade õõtsumises tunnen ära sama jumaliku naiselikkuse, mis pulbitseb minuski. Tahaksin sulada sinuga üheks tuksevaks naiselikuks tervikuks, ühineda Jumalannaga ja lasta Tal avalduda minus, sinus, meis.

Leian end Teda kummardamas sinu tuharate kumeruse kaudu, mis toetub mu peopesadesse. Mu sõrmed poevad nende väikeste voldikeste alla, kus tuharad kohtuvad reitega. Kummardan ühtaegu sind ja iseennast, kui puudutan sinu piha pehmet nahka, mis sarnaneb nii väga minu omaga. Puudutan sind nii, nagu mulle endale meeldib armastatu puudutusi tunda. Vahel hoian sind tugevasti enda vastas, vahel libistan sõrmeotstega õrnalt üle su alaselja, kuni meie laubad kohtuvad ja hingamine leiab ühise rütmi.

Poetan näo sinu tihedatesse punastesse kiharatesse, hingan sisse su lõhna ja naudin seda, kuidas juuksed kõditavad mu nina ning ripsmeid.

Ütlen sulle, et tahan samuti sind suudelda. Sina vastad, et pead enne oma poiss-sõbralt küsima, kas see on talle vastuvõetav. Kui sa eemale lippad, lasen oma sisemistel tõusudel ja mõõnadel end kanda. Tulvan rõõmust selle sulni läheduse üle, mida sellel halloweeniööl jagame.

Sa tuled tagasi. Kui embame, kaob ülejäänud ruum meie ümbert. Vali muusika vajub tagaplaanile ja kostab vaevu läbi meie hingamise ning südamete kiire tagumise. Mind ei huvita, kes meid näeb või mida nad mõtlevad. Selles rahvast täis saalis pole minu jaoks praegu olemas mitte kedagi peale meie.

„Ta ütles, et see sobib.” Hetkeks jääb kõik seisma. Hingame sisse, põsed õhetamas, ja välja, veri soontes tukslemas. Sa kummardud lähemale. Sinu aeglane suudlus järgib mu huulte liikumise rütmi. Sinu kõhklev keel peegeldab minu oma. Pikendame suudlust nii kaua, et see tundub kestvat tunde. Siis teeme pausi. Meie pilgud kohtuvad ja mõlemad naeratame. „See on mulle uus,” ütled. „Mul pole naistega kuigi palju kogemusi.” Vastan, et minuga on samamoodi, ja sa vaatad mind üllatunult. Naerame koos pisut närviliselt.

Ma ei räägi sulle neist lugematutest tundidest, mil olen õppinud end niimoodi puudutama, janunedes võimaluse järele Jumalannat omaenda keha kaudu tunda, maitsta ja mõista. Enesekindlus, mida minus tajud, kuulub naisele, kes on iseendasse armunud tuhat korda. Mul on lihtne sind üheks ööks niimoodi armastada, sest olen armastanud iseennast samamoodi lugematutel öödel. Olen hoidnud ennast läbi tormide. Olen lakkunud sõrmedelt oma pühasid mahlu ja haaranud omaenda puusadest selle nälja ning ihaga, mida meid nii sageli õpetatakse hoidma kellegi teise jaoks. Olen ikka ja jälle armastanud Jumalannat iseenda kaudu ja iseendana.

Täna öösel jagan seda sinuga. Tõmban su lähedale ja tajun, kuidas su süda avaneb kui roos, kui jumaldan sind selle helluse ja äratundmisega, mis on omane end armastama õppinud naisele. Põimime käed teineteise ümber ja sulame tantsu, puhkedes muusika rütmis õõtsudes aina itsitama ning suudlema.

Öö edenedes liigud minu ja oma poiss-sõbra vahel edasi-tagasi. Ometi naased üha minu juurde nagu ööliblikas, keda tõmbab pimeduses tantsiv küünlaleek. Kuumus, mille meie koos pulseerivad kehad tekitavad, paneb mind higistama.

Bänd mängib viimast lugu. Sa ütled: „Ma ei saa täna sinuga koju tulla. Pean oma poiss-sõbraga minema.” Mina ei mõtlegi sinu kojuviimisele. Olen sinuga ainult siin ja praegu ning vajun aina sügavamale sellesse erootilisse hoovusse, mis eksisteerib väljaspool aega, kavatsusi ja tulevikuplaanide tegemist. Ma ei taha midagi muud kui nautida just seda hetke. Ütlen seda ka sulle.

Tunnen, kuidas sa veelgi enam pehmened ja lõdvestud. „Ma pole teda varem armukadedana näinud,” ütled. Su poiss-sõber jälgib meid eemalt. Näen, kuidas avastad meie vahel ärganud energia jõu. Sinu enda sära kasvab ja avardub mu tähelepanu ning imetluse käes, kui kummardan seda ainulaadset viisi, kuidas sina Jumalannat kehastad. Muheleme koos, jagades sõnatut teadmist sellest, kui hinnaline ja püha on täna meie vahel sündinud sensuaalsus. Kui nauditavad oleme sina, mina ja meie üheskoos.

Enne lahkumist küsid mu kontaktandmeid. Meie suud kohtuvad veel viimast korda. Naudime aeglaselt tunnet, kuidas huuled ja keeled õrnalt teineteise vastu suruvad ning libisevad. Kui viimaks eemaldume, ütleb säde sinu pilgus hüvastijätu ajal mulle, et näeme veel. Loodan, et mul on õigus.

Täna ööseks olen rahul. Täna öösel suudlesin Jumalannat. Hoidsin Teda oma käte vahel. Silitasin Tema siidist nahka. Hoidsin ja toitsin Teda omaenda kehas. Tantsisin Ta ellu. Sain Temaks. Ja täna öösel tuleb Ta minuga koju igal juhul.