Oli suvi ja olime meie, kolm noort armunut. Miks kolm? Sest nii lihtsalt juhtus. Olin mina ja kaks toredat kutti, kellest oleksid võinud unistada paljud tüdrukud. Kuid nendel polnud vaja paljusid tüdrukuid, vaid just nimelt ainult mind. Kutid teineteist ei seganud, polnud ka nende vahel armukadedust ega viha ning ilma teineteiseta ei saanud nad samuti läbi. Nad ei püüdnudki mind omavahel jagada. Nad lihtsalt vaatasid mind mõlemad armunud silmadega ja ma tundsin, kuidas topeltarmastuse voog mu pea ringi käima pani, jättes mu ilma valikuvõimalusest. Olin nendega seotud nii tugevasti, et kasvõi ühe kaotus oleks tundunud väljakannatamatu valuna. Olime omavahel seotud palmikuna, mille lahtiharutamiseks jaks lihtsalt puudus.

Suvi oli palav ja käisime tihti jõe ääres end jahutamas. Kuna kärarikas rahvamass rannas segas meid, siis päevitasime tavaliselt nendest eemal, lainemurdjate läheduses. Nende kaldakindlustuste massüvsed jalad toetusid kaldasse ja hoidsid ära lainete pealetungi ning kalda laialiuhtumist. Mööda neid rannajoontpidi laialipillutud neljajalgseid raudbetoonist monstrumeid võis ronida, kui veetase madal oli ning ehitisteni ei küündinud, ja nende päikesest kuumaksköetud turjal sai üleüldisest kärast eemal olles rahulikult päevitada.
Me lihtsalt vaikisime, sest sõnad tundusid liigsetena, nad meenutasid rannal sumisevat rahvamassi, ning häirisid meid. Me tundsime tugevat tõmmet üksteise järele. Ja nii päevast päeva. Kõik oli sõnadetagi selge. Tegelikult sai kõik selgeks alles pärast, alguses aga lähenesime üksteisele aeglaselt ning igale sammule, mis meid lähemale tõi, järgnes teine, tuues meid üksteisele üha lähemale. Mulle lihtsalt ulatati käsi, ma pühkisin oma põselt liiva, mind kanti kätel, möödaminnes andsin kellelegi plaksuga musi, mind pandi põlvili ja ma kallistasin kedagi. Kõik olekski võinud jääda nii enesestmõistetavalt lihtsaks, kui poleks olnud armastust, noorust, kahte kuuma, imetoredat keha, mis soojendasid mitte ainult hinge, vaid ka rinda ja alakõhtu.
Sellest lähedusest läksid mu nibud kõvaks, hämusid mõtted ja niiskusest märgusid mu päevitusriiete püksid. Ma tahtsin neid ise seda taipamata. Ma ei suutnud rebida oma pilku nende tugevatelt kätelt, laiadelt õlgadelt, mille noorusvärsketelt vormidelt oli juba aimata mehelikku jõudu. Mu poiste-meeste süütus sundis neid veel häbenema seda, mis kasvas koos nende ihaga, mis tungis esile, üles minu juurde nende ujumispükstest. See sundis neid mulle selga pöörates heitma kõhuli liivale ja kohmetunult punastama.
Ja kord see juhtuski, mille poole me terve suvi otsa teel olime. Ei mäleta enam, kumb nendest mind esimesena suudles ning ma vastasin talle. Palmik oli kokku palmitsemas ning üks vägi ei suutnud seda enam muuta. Lebasime pruunikashallide lainemurdjate vahel liival ning kogu seda aasa keset betoontihnikut soojendas pehmelt päike. Suudlused, peopesade hell puudutus, nelja pehme peopesa puudutus mu päevitunud kõhul. Minu peod soojal nahal, sõrmed kiharaid sasimas. Päevitusriiete pael selja taga, selle pehme sahin. Rinnahoidja langes rinnalt, huuled, huuled, huuled. Kuidas küll ma sind tahan, käed, käed! Mu hellad noored jumalapojad. Keegi suudleb rindu, keegi jalgu. Surun su enda vastu, silitan su selga. Mu jumal küll! Kuidas ma sind küll armastan ja tahan! Püksid on kusagil põlvede juures, huuled mänglevad mu kõhul, sõrmed, need sõrmed! Oohh! Oleme seitsmendas taevas, hõljume pilvedel ning pole maad, on ainult särav päike ja meie. Kuidas ma külla armastan teid, mu noored jumalikud olendid! Tulge mu juurde, mu sisse!...
Laskumine taevast polnudki nii hirmus. Toibusime liival, rammestunud, kuid õnnelikud, põimunud ümber üksteise - mu poisid, kellest olid saanud mehed ja mina, nende tüdruk, kellest oli saanud naine, üks neile kahepeale. Lebasime alasti liival ja vaatasime taevasse - puhtasse, lõputusse, meie armastuse päikesepaistelisse taevasse ja mõistsime sõnadetagi, et niikaua kui jätkub jöudu, on vaja lihtsalt hoida meile ootamatult osakssaanud imelist armastust - liiga suurt, et seda võiks kanda vaid kaks armunut.