Neegripoiss

Nüüdseks vist rohkem kui kaks kuud tagasi tuli papa korraks Saksamaalt kodu vaatama ja oma leidu näitama. Tal oli nimelt kaasas tagasihoidlik neegrinoormees nimega Simon, kes äsja aednikuhariduse saanud, ent veel ilma töökohata. Papa rääkis, meie mammaga kuulasime-vahtisime, Simon vaikis.

"Näe, aednik kohal," ütles papa, "sa ju helistasid, et joodikust Semjoni ei saa enam palgal pidada, et peaaegu pooled päevad ei viitsi ta külast kohalegi loivata, rääkimata töötegemisest. Nüüd võtame tööle päris aedniku."
Papa naeris: "Ja kui sa vanast harjumusest Semjoni hüüad, siis Simon kohe tuleb - nii sarnased nimed on ju..."
Veel kuulsin, et nooruk jääb, kui tahab, meie mõisa kaheks aastaks, siis omandab vajaliku praktika ühte Inglismaa lossiparki tööle asumiseks, kus omaküla mees juba ees. "Nüüd ruttu elamis- ja tööluba korda, ega musta meest siin Saaremaal salajas hoida saa," ütles papa ja läks Saksamaale tagasi.
Simonil olid head käed. Semjoniaegne väheütlev parkaed hakkas kähku omapärast ja lillerohket ilmet omandama. Alatasa istusid nad - mamma ja Simon-koos, ja kui mamma rääkis, siis Simon aina noogutas, ja kui rääkis Simon, siis noogutas mamma.
Kui mina väljas viibisin, tuli Simon alati ja ulatas mulle paar värsket lilleõit. Toas vaasis tuletasid need teda aina meelde, sageli jälgisin aknast tema rahulikku ja tulemuslikku tegutsemist pargis.
Palav suvepäev oli äikese kohale tarinud. Äike taandus, sadu jäi. Kord leebem, siis jälle suurepüsane ja tuules metsik. Tuli meelde, et tänane post väravast toomata - äkki on mu oodatud ajakirigi tulnud. Väljusin tagauksest, sest vihmakeebi koht oli selle kõrval riiulil.
Sadas tõesti hullusti. Ümber maja nurga keerates kuulsin kasvuhoone poolt justkui inimhäält. Seisatusin silmapilkselt. Sealt, kasvuhoonest, kümne sammu kauguselt, kostis läbi vihmapekse veel kord samasugune hääl ning nagu tumedat inimkujugi nägin läbi vee, klaasi ja taimevahede. Kas Simon töötab vihmaga kasvuhoones? Aga hääled? Kas mamma on seal taas temaga arutlemas? Unustasin ajakirja, surusin näo vastu klaasi ja nägin kaht ihualasti kuju. Üks oli Simon, püsti, peaaegu seljaga minu poole. Teine oli naine, kes kükitas ta ees. Äratundmiseks paistis naisest liiga vähe. Issand! Kas ongi mamma?! Asi oli väärt, et nõtruvate põlvedega piki kasvuhoone seina paar sammu edasi hülida. Leidsin kummardudes koha, kust neegrinooruki peenist hoidva naise nägu taimede vahelt hästi näha võisin. Lausa palavikuliselt tegutses naine. See polnud mu suureks kergenduseks mamma, ent üllatusin ikkagi: meie 36-aastane "kuivik" majapidajanna Klaudia, kes paistis, et meestest mitte midagi teada et taha, oli agarasti ametis suuseksiga Nägin Simoni päris pikka musta peenist, ainult ots oli Klaudia suus, ja naise sõrmed näperdasid varre kallal nagu flööti mängides. Siis nägin seemnepurset. Klaudia tabas hetke ja tõmblevas peenisest pritsis vedelik talle rindadele. Naine pigistas nooruki riista pihku ja tõmbas sellelt keelega ära spermajäägid. Nende nautlemist oli põnev, aga ka võõrastav vaadata. Läksin tuppa tagasi.
Ülejärgmisel õhtul koputati mu kahetoalise apartemendi uksele. Sissehüüde peale uks praotus, nähtavale ilmusid pikavarrelised punased liiliad, siis neid hoidev musta värvi käsi, ja lõpuks Simon üleni, lühikestes pükstes ja T-särgis. "Vabanda, preili Anett, tahtsin näha, kas oled lilled ikka vaasi pannud. Tõin ka värskeid lisaks." Võtsin õied ja kummardusin neid põrandavaasi sättima. Muidugi oleks sündsam olnud kükitada või põlvele laskuda, aga.., nüüd paljastas kerkiv kerge kleidike mu saledad jalad vägagi kõrgelt. Toredad ja pikad valged jalad - nii ütles Simon hiljem. Pöörasin pead ja nägin neegri ihalevat pilku. Kutsuvalt-kelmikalt naeratasin vastu. Juba tundsingi kaelal ta hingeõhku ja kohe ka silitavat kätt reitel. Enamgi veel - tundsin enda vastas peenistki kõvenemas. Jultunud jõmpsikas! Ta teadis, et olen tal sama hästi kui käes. Jõmpsikas... noh, minuga ühevanune, üheksateistkümnene. Aga kust ta ikkagi sellise julguse võttis? Meenus üleeilne kasvuhoonestseen. Näe, suutis meestepõlgur Klaudia ära võluda. Nad olid kindlad olnud, et selle paduga keegi oma nina välja ei pista, rääkimata kasvuhoone juurde tulekust. Kasvuhoonepilt silme ees, kobasin Simoni reit möö- da kõrgemale, kuni veendusin, et suguliige oli tal tõesti pikalt pükstes püsti ja vaat et raudkõva. Samal ajal mudis Simon hulluksajavalt mu rindu. Liiga hilja oli teda tagasi tõrjuda, aga rahulik olla püüdes õiendasin vaikse häälega: "Oled sa segane või? Mida sa endast mõtled? Kas sa pole kuulnud, et abiellun Lutziga?"
Sain jahmatamapaneva vastuse: "Olen kuulnud ja tean lisaks palju muud, mis sulle huvi pakuks, aga sellest räägime pärast..." Nii öeldes suunas ta mind lähima tooli poole. Istusin midagi mõtlemata. Ei, tegelikult mõtlesin, et no mida tal mulle võiks rääkida olla... Plärab niisama tema vastu huvi tekitamiseks. Aah, Simoni käsi pusis reite vahel, sõrm püksiserva all edasipääsu otsimas! Ja oli niisugune tunne nagu oleks ta oma pika riistaga mul juba täitsa sees. Kujutluse jõud!
Simoni sõrmed tegutsesid pealetungivalt, aga mitte brutaalselt, rindu kõditas keel ja mutsutasid täidlased huuled. Ma justkui sulanuksin ta kätes... olin alt täiesti märg.
"Oo, sa oled jalgevahelt nü kuum," imestas Simon. "Valge naine ja nii kuum. Ja nii märg nagu vettekukkunud ahv. Ega sul siis juba ei tulnud? Ja tõesti pehme vitt on sul!" Veidikeseks lakkas ta imestamast, tegutses edasi. Lihtsalt ja iseendastmõistetavalt tõmbas neegripoiss mu püksikesed säuhti jalast, muidugi aitasin sellele kergitades kaasa. Tundus, et sissepääsukoht end täitsa ise veidike avas. Pooltranssi vajunult liigutasin rütmiliselt alakeha ja kuulsin: "Oo, sul pole rikkaks saamiseks Lutzi vajagi, praegu oled sa siit alt üleni pärlitega kaetud nagu pärlkana... Aga need ma lutsin endale!"
Rohkem Simon ei rääkinud. Põlvili olles liikus ta suu mu reite vahel. Värahtasin. Ei tea, kas Lutz ka niimoodi prantsuse moodi mulle teeks?. Hingeldasin. Äärmises erutuses ja käte värinal lükkasin Simoni püksid koos aluspükstega üle taguotsa alla, särgi kiskus ta ise üle pea. Püsti tõusnud neegri keha nägi uhke välja. Käed puusas, demonstreeris ta end oma alastuses, eriti peenist, mis justkui iseenesest väheke vajus ja siis jälle kerkis, kuni paari korra järel täitsa lonti jäi.
Äkitselt ei teadnud ma, mis teha. Kas katkestada sekstegevus ja tagajärjed korralikult läbi mõelda või ajada Simon kohe minema? Viimase variandi puhul kahtlustasin, et pärast kahetsema hakkan.
Otsustasin järsku. Nüüd põlvitasin mina, võtsin puhkava peenise pihku, hõõrutasin hellalt ja ütlesin range häälega: "Simon, sa lubasid mulle midagi rääkida. Räägi!" "Jah, preili, ma räägin küll... pärast... Aga praegu, näe, kõvaks läheb, seda sa ju tahad rohkem!"
Hetkega tõstis ta mu lauale ja üllatava tõukega oligi mul sees ning keppis metsikult. Minul hakkas hirm, sest laud aina nihkus jalgade põrandal kriiksudes, tõugetel kerkisid Simoni poolsed jalad ja kolksasid tagasitõmbel alla. Keegi võib uksest möödudes kuulda ja tulla vaatama, mis lahti. Ooh! Ooh! Tagatuppa oleks pidanud minema!
Kärme kepp ja kiire lõpp, mida üksnes noormees nautis. Kuigi värisesin üle kogu keha, jäi orgasm tulemata. Rahunesime. Vaikus. Olime nii nagu suguakti ajal - mina laual, reied laiali ja tupes neegrinooruki lõtvunud suguti, mis vist pikkuse tõttu välja ei lupsanud. Ikka vaikus. Alles nüüd, hirmu taandudes, hakkasin mõnuga tajuma seda poolkõva asjandust endas. "Kuule, Simon, sa oled ju nii hea, et kepid mind veel natuke. Suru mõned korrad, ilma et koliseks!"
Seesama tormakas kepimees sai ka kära tegemata hakkama. Mõnest korrast mulle muidugi ei piisanud. Simon jälgis mind hoolega ning vallandas ennast minu orgasmiga ühel ajal.
Ei lõppenud meie seks sellega. Mina tahtsin veel. Heitsin põrandavaibale selili, ajasin põlvist konksus jalad laiali ja ütlesin: "Vaata, Simon, siin ma olen ja ootan, tuss sinu jaoks paljas. Kui tahad ja suudad, tule võta mind!" Ise ka panin imeks ennast ja oma sõnu, aga kasu vist oli, sest ei läinudki kaua, sain Simonilt suurepärase kepi tagajärjel superorgasmi, mis vaibuma hakates paari sugutusliigutuse peale taas ja taas kordus.
Ma ei tahtnud vaibalt tõusta. Käskisin Simonil tuua tagatoast teki. Katsime end jaheduse eest. Kergitasin ennast ja vaatasin noormehele küsivalt otsa. Ta tõmbas käe mu häbemekarvadest, tõmbus üleni veidi eemale, vahtis lakke ja alustas aeglaselt: "Preili Anett, tead sa, ma oleksin oma aedniku katseaja väga hästi saanud Saksamaalgi ärateha, palju kõrgema palgaga ja paremas paigas ku siin teie... anna andeks... kolkas. Su isa leidis mu Lutzi juurest. Ma üürisin jutumärkides tema majas, mis on peaaegloss, tuba. Noh, jutumärkides sellepärast, et see polnud päris üürimine, hoopis tema maksis mulle... Ma pidin vahetevahel õhtuti teda teenima jutumärkides..." Simon vakatas, mina ärgitasin jätkama: "Mis sa aina jutumärkides räägid, ütle kõik korralikult välja! Oma riistaga sa minu ees eputasid - siis sa ei häbenenud üldse!"
"Jah, preili, vaata... Olgu, ma ütlen nüüd kõik otse välja. Kui sa enam kuulata ei taha, siis ma lähen ära, Saksamaale tagasi. Seal on mitu härrat, keda prouad käsivad mind kohe tööle võtta. Preili Anett, sa oled ilus neiu, tahad mehele ja tahad ju, et sinu mees sind ka korralikult kepiks. Siin rikkus ei aita. Lutz on rikas, aga tal on üks viga. Õigemini on tal neid rohkem..."
"Simon! Lurjus! Sa igavene De Luna! Arvad vist, et võlusid valge naise oma pika tilliga nii ära, et see nüüd selle saamiseks su endagi endale võtab? Võta hoopis Klaudia tilli otsa ja kao sinna kuradi Saksamaale, kus prouad kasvuhoones või põõsa taga rohelise tilli kõrvale sinu mustaga maiustavad, kui hetkeks on Klaudia otsa hambust lasknud!" Õhupuudus tuli. Lõõtsutasin. Simon hakkas kerkima ja nägin, et ta otsib pilguga, kus püksid on.
"Simon! Kuhugi sa ei lähe! Nüüd ma tean, mis sinust arvata. Räägi Lutzist, et teaksin, mis temast arvata!"
Simon ohkas ja kostis süüdlaslikult: "Ma ei saa ju rääkida. Sa, preili Anett, hakkad karjuma nagu innal ahv ega kuula, mis mul öelda."
Lubasin kuulata häält tegemata, kas või hambad ristis. Lisasin: "Pole ma mingi innal ahv. Vaata, et sa mind ei puutu!"
"Lutz on puusadest vigane. Ta ei liigu sealt üldse. Enamasti ei märka seda keegi, kuigi võiks näha, et selg on seistes või istudes mitte rühikalt, vaid sunnitult sirge ja mehe astumine on tuim. Teda peetakse oma aadellikku tähtsust kõrgilt rõhutavaks meheks. Sinagi ju ei osanud midagi arvata sellest, kuidas ta näiteks istumast tõuseb. Vaid ühe korra oled teda oma isa korteris näinud, on nii? Ilus mees, eks? Tark ja rikas ka. Aga niimoodi nagu mina sind keppisin, tema ei saa, sest on võimetu tegema sugutusliigutusi. Sina pead hakkama tema seksiorjaks, teed talle suuga ja ratsutad, muidu pole see abielu. Mina nägin, et sina tahad võimekat meest, kes sulle teeks, mitte vastupidi. Aimasin seda ennegi, nüüd sain tõenduse, et mu jutt on vajalik. Miks peaksid sina abielluma selle saksa aadlinäruga. Raha pärast või? Tema võtab su, sest oled ilus vanas aadliseltskonnas näidata ja baltlaste mõisnikuverd niriseb sinuski. Vahel kõlbad sa, kaunitar, talle seksiks kah. Et sa teaksid: mina olin talle seksiorjaks, ja üks türgi tüdruk ka. Raha pärast mõlemad. Saime õppida. Mina olen tiirane aina, aga Lutzile tagumikuga peale istuda oli vastik. Ükskord läksin pärast Halide, selle türgi tüdruku ukse taha. Tahtsin talle tõsiselt panna nagu mees plikale kunagi. Halide laskis mu küll tuppa, aga kui tissi krabama hakkasin, oli tal järsku pistoda pihus: peale Allahi olevat tal vaid üks isand ja tolle teener vilets koer tema jaoks. Ei ma tahtnud eluga riskida.
Ringi käies nägin tihtilugu naiste pilke mitte niisama endal peatumas. Lähenesin neile rahulikult ja küsisin, kas ehk saaksin abiks olla. Sõbralik vaade ja hea saksa keel vüsid mind mitmete voodisse. Nii intelligentne neeger, ütlesid nad. Noh, hakkasin nüüd lobisema. Sinu isa neid Lutzi asju muidugi ei tea."
Tegin suu lahti: "Nüüd mine, Simon! Mine Saksamaale oma prouasid nühkima. Ei tule sul puudust ei leivast ega leivakõrvasest, kuni seda teha jaksad. Tubli aednik oled pealekauba, laku siis seal peenraid ja reitevahesid!"
Olin jälle närviline, judisesin. Mis teha? Ise lubasin poisi endaga intiimvahekorda, nüüd ajan ta minema...
"Anett, oi... preili Anett, ma pole solvunud. Sulle ainult pihin, et mul on pruut ka - Desiree. Nüüd ära solvu sina, kui ütlen: sinul on toredad ja pikad valged jalad, Desireel no päris samasugused, ainult musta värvi ja juba peale vaadates nii soojad-soojad, pole vaja katsudagi. Ma polegi katsunud. Lähen Inglismaal sinna tööle, kus Desiree vend juba on, siis aasta pärast sõidame Desireele järele, ostan tüdruku ta isalt välja ja ma abiellun..." Simon unistas kinnisilmi: "Oi, ja siis... siis ma küll kõigepealt katsun ta siredaid jalgu." Tundsin kuis käsi lükus minu reit mööda. "siis ütlen: "Mu armas Desiree, mu naine! Nüüd ma teen sulle sinu elu esimese kepi, ole vapper!" Simon ajas mu reied laiali, viis peenise kärmelt sisse ja sugutas mõnuga, kinnisilmi ja pikalt. Mul oli tõega hea, nautisin ta sihvakat keha, ta suurepärast suguliiget. Muidugi mõistsin, et noor neeger mõttes on parajasti oma Desiree, oma igatsetu musta värvi reite vahel.
Mis siis sellest, ma tahtnuksingi olla see igatsetav neegriplika, kelle süütust tõotatud ja edukas mees parajasti võtab.
Hommikul tuli mamma kiiruga: "Anett, papa õhtul hilja helistas, ma kohe ei tulnud sulle rääkima, tahtsin enne rahuneda, magadagi ei saanud. Tead, Lutz võtab naiseks hoopis selle türgi tüdruku, selle Haleda, või mis ta nimi oli, noh, selle teenija, kes tal on. Türklased olid välja uurinud, et tüdruk on üks sultan Abdul... no mis see nimi oligi... Aga ükskõik, sultani järeltulija igatahes. Aadel kihavat mis hirmus. Sina ära nuta, papa ütles, et põrgusse see vonnide värk, tal üks kena noor arhitekt silmapiiril..."
Päeval sõitis mamma koos Klaudiaga Kuressaarde sisseoste tegema. Mina hõikasin aiast Simoni ja käskisin tal dushi alla minna. Läksin ise paari minuti pärast järele, palja ihu peal siidine rannamantlike, mille kohe eemale heitsin. Seadsin end harkisjalu koogutades nooruki ette, käed leidsid mingi toe.
Sõnasin: "Võta mind, Simon, viimast korda... hüvastijätuks!" Hoogsalt astusnoormees asja kallale, mul oli raskusi, et suuta vastu hoida.
Sugutegu sooritatud, rääkisin talle mis mamma oli teatanud. Paari päeva pärast meie murjanist aednik lahkus kaasas Klaudia - Lutzile uueks teerjannaks. Nojah, hea suuseksi tegija...