Viimase kohani täis Boeingu reisijad ei tea midagi mind vaevast himust, kui nad turvavöösid kinnitades maandumiseks valmistuvad. Nad ei oska aimatagi, mis juhtub siis, kui lennuk on teleskooptrapi juurde sõitnud ja kõik on lennukist lahkunud. Kuigi ma püüan iseenda vastu võidelda, tean ma täpselt, et teen SEDA ka täna. Ma olen selles kindel alates hetkest, mil sain teada, et Sven on täna minu lennuki esimene piloot. Sven - vastupandamatu mees, riskifaktor number üks.
Sven, kellel on igas stjuardessidetiimis vähemalt üks armuke, keda ta pärast maandumist korralikult läbi tõmbab. Kuigi ma ei tahaks olla üks paljudest ja tavaliselt on mul meestele, kellega ma voodisse lähen, palju suuremad nõudmised, siis täna hülgan ma kõik oma põhimõtted. Olles heitnud veel kord pilgu reisijatele ja veendunud, et nad on oma turvavööd korralikult kinnitanud, lähen kööki, et nõud ära koristada ja kõik korda teha.
Ma heidan pilgu peeglisse ja näen seal pikka kasvu brünetti parimates aastates, smaragdroheliste silmadega ja kaarjate kulmudega. Iseteadev naine, kellel on piisavalt enesekindlust, et mitte igale airline gigolole järele joosta. Kuid samas söandan tunnistada, et kõige selle välise varjus elab minus seksinäljane ja himur emane, kes on valmis ilma pikema jututa võtma ette keha ja vaimu kosutava kähkuka. Peale selle hindan ma väga kõrgelt Sveni nobedat keelt.
Minu püksikud on juba vähemalt pool tundi niisked. Valju kolinaga kukub kandik mu käest põrandale, sest ma olen nii sügavalt mõttesse vajunud, et näen oma vaimusilmas ainult Sveni toredat riista. Kööki tuleb üks kolleeg ja pakub oma abi. Võtan ettepaneku tänuga vastu. Maandumiseni on jäänud kõigest veerand tundi. Ma teen veel kord mööda vahekäiku valveringi ja jään seisma armunult käsi hoidva paarikese juurde. Medali teine külg: nõuda teiselt ka õrnust, soojust ja armastust. Kuid see kõik ei ole minu jaoks. Veel mitte. Ma tahan mehega lihtsalt voodisse hüpata, meeletult seksida, nautida oma vabadust, ennast välja elada ja teha seda, mida ma tahan. Mõtlemata pulmakellade kolinale, turvalisele kodule, küdevale kaminale ja muule taolisele jamale. Ainult mina otsustan, millal ma mõne mehega kohtun, mida me teeme ja millal lahku läheme. Kuid Sven on siiski erand, ohjad on tema käes. Tema on see, kes ütleb, mis pärast lendu toimub. Mitte ainult sellepärast, et ta on Boeingu kapten, vaid seetõttu, et ta teab, milline võim tal naiste üle on.
Muidugi, ta võib pärast maandumist lihtsalt kohvri võtta ja üksinda oma hotelli minna. Ja mina töinaksin oma numbritoas nagu vana loll lehm! Kuid ma olen realist. Hea seegi, et ta tõmbab mu läbi piloodikabiinis ja lakub mind oma õrna ja osava keelega. Ainuüksi kogetud naudinguid meenutades ja eesootavatele mõeldes käivad mu kehast läbi külmad ja kuumad hood.
Tegelikult poleks ju midagi lihtsamat, kui reisijate hulgast kena kutt välja otsida ja kohtumise suhtes kokku leppida - minu juures või tema hotellitoas. Pole vaja teha midagi muud, kui võluvalt naeratada ja suruda mehe pihku sedelike oma telefoninumbriga. Minu välimuse juures oleks välistatud, et mees mulle korvi annaks. Kuid niisama lihtne see ka ei ole! Siis oleks mul kaelas mees, kes nurub uut kohtumist, kes kordab kogu aeg, kui väga ta mind armastab. Ja mis kõige hullem. ta tahab teada, kas ka mina teda armastan. Mul juba oli üks selline, kes oli valmis minu pärast jätma oma naise ja lapsed. Kohutav! Selliste asjade jaoks olen ma lihtsalt veel liiga noor Olla lastekasvatajaks ja ammeks mõistmatule mehele, kes tahab minu seltsis läbi elada oma teist kevadet! Mul hakkab halb juba sellele mõeldes. Antud olukorraks on ainsaks alternatiiviks Sven ja tema osav keel, mis minu kliitorit hellitades mind ühest orgasmist teiseni vüb. Kui ma oma kohale istun ja turvavöö kinnitan, olen oma lõplikus otsuses kindel. Minu süda hakkab kiiremini lööma veel enne kui Boeingu rattad maandumisrada puudutavad. Kerge põrge maandumisel - nagu ikka hoiab nii mõnigi reisija sel hetkel hinge kinni-, siis pidurite vilisev kriuksumine ja suur valge lind kaotab järsult kiirust. Lõpuks lennuk peatub, pöörab ruleerimisrajale ja sõidab terminaali juurde. Mootorid lülitatakse välja ja saabub vaikus.
Nüüd vabastan ennast kiiresti turvavööst ja lähen ukse juurde, et reisijatega hüvasti jätta. Mõni pomiseb midagi mokaotsast, mõni aga laseb lendu vaimukuse, mis alati mu tuju heaks teeb. Kõigest kümme minutit hiljem on suur lennuk inimtühi. Ka kõik stjuardessid peale minu on lahkunud, samuti radist ja teine piloot. Ainult Sveni ei ole näha. Minu jaoks on nüüd kõik selge. Ta tahab! Äkki lennuk jõnksatab. Võimas puksiirauto on Boeingu sleppi võtnud ja veab raske lennuki terminaali juurest eemale, et järgmise väljuva lennuki jaoks kohta vabastada. Kaugel eemal jääb lennuk lõpuks seisma, nüüd algab masina tehnoülevaatus. Mul on piisavalt aega, enne kui tullakse lennuki reisisalonge koristama.
Õõtsuval sammul astun piloodikabiini. Kui ma ukse avan, näen, kuidas Sven oma mütsi kõrvale viskab ja istudes särki lahti nööbib. "Võta oma püksikesed ära, Bianka," ütleb ta vaikselt, kuid nõudlikult, ilma et oleks ennast isegi ringi pööranud. Ma teen mis nõutud, libistan püksikud ja sukad alla, astun kingadest välja ja nööbin oma särgi lahti. Ma ei kanna kunagi rinnahoidjat, selleks on mu rinnad liiga väikesed. Tõmban sõrmedega õrnalt üle rindade, nii et tunnen, kuidas mõnujutt käib üle selja. Ma astun aeglaselt tema kõrvale ja tean, et lennujuhtimiskeskuse tornist on võimalik meid näha, kui kellelgi peaks binokkel käepärast olema. See teadmine suurendab tunduvalt mu erutust. Sven vaatab mulle kelmikalt otsa ja suudleb mu paljast kõhtu. Tema huulte puudutus lausa elektriseerib mind, ma olen valmis unustama kogu maailma ja tahaksin nüüd ainult üht - nautida seksi selle mehega.
Ma näen mehe rinnal higipiisku pärlendamas. Tõenäoliselt on ka Sven juba sama kuum kui mina, sest tema püksid lebavad juhise juures maas ja mehe tumedate karvade keskel seisab tema suur vänt. Ma sean ennast kapteni ette, toetan kätega armatuurlauale ja jään ootama tema suud.
Alguses ma tunnen, kuidas Sveni huuled puudutavad üsna pehmelt minu karvu, ma kuulen, kuidas ta hingab sisse minu naiselikkuse aroome. Tema suust kostev rahulolev häälitsus annab tunnistust selle kohta, et talle meeldib see, mida ta näeb ja nuusutab. Siis tunnen, kuidas midagi pehmet tungib minu häbememokkade vahele. Tema keel. Lõpuks ometi!
Ma olen seda juba terve igaviku oodanud. Ühtäkki on mulle täiesti ükskõik, kas ma pean teda jagama veel terve karja teiste lendlitsidega (nii kutsume omavahelises kõnepruugis stjuardesse) või mitte. Praegu ma seksin temaga, siin olen ainult mina ja Sven on minu jaoks. Jalad välja sirutatud, toetatuna piloodiistme seljatoele, liigutan kergeid ringe tehes enda alakeha ja tunnen oma armugrotis tema keelt. Meie liigutused on ühes rütmis. Kui Sven püüab oma keelt sügavamale ajada, surun mina ennast veelgi tugevamini vastu, et teda paremini tunda.
Minu suletud laugude ees hakkavad sähvima väikesed välgud. Ma kergitan tagumikku, et ta saaks oma käed mu kannikate alla lükata ja mind endale veelgi lähemale tõmmata. Äkki puudutab ta keelega mu väikest kõvastunud kliitorit. Selle puudutuse mõjul pidin ma äärepealt armatuurilt maha kukkuma. Ma oigan, avan silmad ja näen, et keegi mehaanik on roninud lennuki ülevaatamiseks kasutatavale redelile ja vaatab häbitult otse aknast sisse. Ma lehvitan talle ja limpsin provotseerivalt keelega oma huuli. Olles pilgu toimuvale naelutanud. võtab mehaanik oma jämeda riista püksist välja. Mul jääb hing kinni. Sellist polti ei ole ma veel näinud. Ma tahan seda saada! Ma koguni karjatan nii, et Sven, seostades seda oma hoolsa tegevusega, hakkab mind veelgi kiiremas tempos lakkuma. Mu erutus kasvab. Mul on suuri raskusi silmade lahti hoidmisega, kuid kõigest mõne meetri kaugusel avanev vaatepilt on selleks liiga erutav.
Õlist määrdunud tunkedes mees, kes laseb käel käia, ajab mind nii kiima, et ma ei raatsi isegi silmi pilgutada, et mitte sellest toredast vaatepildist hetkegi kaotada. Ma laskun veel rohkem tahapoole, et mees redelil võiks nüüd ka minu rindu näha. Vaba käega hakkan oma tisse masseerima. Nüüd olen ma himu ise, oigan ja visklen, küttes Sveni ja mehaanikut veelgi rohkem üles. Kapteni keel lööb minu armugrotis meeletut tantsu. Minu kannikad hüplevad armatuuril. Oi, kuid nüüd tahaksin peale keele tunda ka midagi toekamat.
Ilma ette hoiatamata viskun ma ettepoole, keeran ennast välgukiirusel ringi ja istun Svenile sülle, nii et tema vänt valju lurtsatusegamulle üleni sisse libiseb. Oigan mõnust. Mehaanik naeratab mulle tänulikult, kui ta näeb, mida ma teen. Sveni vaateväli on piiratud, kuid mina näitan mehaanikule kõike, mis mul on välja pakkuda.
Mees hakkab veel kiiremini endale pihku taguma. Ma liigutan ennast üha kiiremini ja mul on tunne, et mina olen see, kes võtab, mitte Sven. Ma taipan, et antud olukorras ei ole mina temast sõltuv, vaid mina olen see, kes hoiab ohje enda käes. Mina, Bianka, olen nüüd võrgutaja, ja kõik tänu sellele, et mehaanik mu tähelepanu endale juhtis. Ma tunnen Sveni peenist sügaval endas, pingutan tupelihaseid, et teda paremini haarata ja tunnen, kuidas mu kaelast alguse saav orgasm aegamööda üle kogu keha levib.
Eemal on mehaaniku näoilme väga pingsaks muutunud ja ma näen oma suureks rõõmuks, et ka tema on varsti omadega ühel pool.
Oh jaa! Ma tahan lõpetada koos täiesti võõra mehega teiselpool helikindlat akent. Ma ratsutan üha kiiremas tempos, Sveni keha pinguldub, ta toob kuuldavale seosetuid häälitsusi, surub oma hambad mulle selga. Samal ajal unistan mina sellest, kuidas ma saaksin võtta selle mehaaniku suure riista oma suhu. Hästi sügavale. Ka võiksin ühe käega talle pihku lüüa ning samal ajal teise käega tema suuri mune silitada.
"Jaa!" karjatab Sven viimast korda, tema keha võlvub istmelt üles. "Jaah!" ütlevad mehaaniku huuled teisel pool klaasi, kui tema vändast purskab laias kaares välja spermajuga. "Jaa!" karjun mina, tundes ülitugeva orgasmi saabumist, nii et surun tahtmatult küüned Sveni tugevasse reide. Minu värisev keha langeb taha poole ja vajub siis kokku. Taevalik elamus!
Kuid juba kõigest viis minutit hiljem, kui ma lähen mööda vahekäiku, on Sven minust äkki kuidagi väga kaugel. Mul pole temast enam sooja ega külma. Ma ei kavatsegi enam teha seda, mida tema mult nõuab. Võibolla me teeme veel edaspidigi piloodikabiinis nii mõnegi kähkuka, kuid siis juba minu mängureeglite järgi. Muidugi mulle meeldib tema keelemäng, kuid ta ei valitse enam minu üle.
Minu kujutluses on nüüd ainult mehaaniku suur vänt. Lennukist väljumisel surus õliste sõrmedega mees mulle pihku sedeli oma telefoninumbriga ja tõmbas teise käe sõrmedega kergelt üle mu rinna, nii etma lausakiljatasin. Mees aga tegi näo nagu poleks midagi juhtunud.
Oh elu elukest! Muidugi ma helistan talle. Veel täna õhtul...