Salvador Dali muuseum asub Floridas St. Peterburi kesklinnas. Muuseumis on eksponeeritud selle omapärase ja mitmekülgse kunstniku loomingu paremik. Arusaadav, et Dali muuseumi külastamine kuulus meie kohustusliku programmi hulka, seda enam, et meil kui kunstitudengitel olid varsti ees eksamid.

Oli meeletult palav suvepäev. Päike kõrvetas armutult ja niiske palavus halvas igasuguse tegevuse väljas. Muuseumis oli aga kliimaseadme tõttu meeldivalt jahe. Oeh, siin võis vabalt hingata. Käsikäes käisime ühest saalist teise ja vaatasime pilte. Me olime peaaegu ainukesed külastajad, sest juulis pole Floridas kõrghooaeg ning kes olekski viitsinud sellise palavusega mööda muuseumi kolada. Need vähesedki turistid, kes olid puhkuseks sellise kuuma aastaaja valinud, vedelesid rannas ning kohalikud, kelle rahakott vähegi kannatas, olid põgenenud riigi jahedatesse põhjarajoonidesse.
Äkki tõmbas Peter mind ühte nurka ning ütles kelmikalt naeratades: "Tead mis, kogu see miljöö erutab mind hullupööra, ma tahaksin nii väga sulle taha keerata!"
Alles hommikul olime motelli voodis madistanud, kuid toatüdruk segas meid kõige magusamal hetkel, nii et me olime sunnitud asja pooleli jätma. Seega olime ennast küll üles kütnud, kuid rahuldamata jäänud. Mul polnud põhimõtteliselt midagi keskpäevase "lõunasöögi" vastu, aga siin, muuseumis?
Peab ütlema, et selline ettepanek, pealegi tahapaneku mõttes mõjus mulle üsna shokeerivalt. Oh ei, ma polnud mingi kodanlik pipravitt, kuid selleks polnud ma suuteline, see ületas mu valuläve!
Kuid just tõenäoliselt see ebatavaline atmosfäär erutas mind tohutult. Ainult see, kes pole kunagi tundnud seda talumatut kripeldust, mida tekitab peast alakehasse liikuv erootiline signaal, ei suuda mind mõista. Võib-olla kutsus hoopiski hirm vahelejäämise ees esile erilise fiilingu. Ma ei tea seda...
Igal juhul surus Peter mind ühte nurka ja hakkas mu kleiti ülespoole lükkama. Mina aga üritasin samal ajal oma sokiga toime tulla ja mõtlesin pingsalt sellele, kas ma ikka tõesti olen nõus avalikus kohas keppima. Hirm halvas mu tahtejõu ja ma ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Siis oli veel ainult Peteri suu, tema keel, tema keha ja meie ühine nauding! Närviliselt kohmitsesin tema püksiluku kallal ja näis, et möödus terve igavik, enne kui ma selle lõpuks lahti sain. Issand, see ei saanud ju võimalik olla, mida me siin tegime! Iga hetk võisid tulla teised külastajad või mis veel hullem - turvamehed ja meid teolt tabada!
Minu erutusest hõõguv keha keskosa oli tema himu objekt. Mõne sekundi pärast olin sellise kire võimuses, et ma ei mõelnud enam millelegi.
Peter masseeris nii oskuslikult mu jalgevahet, et ma hakkasin mõnust värisema.
"Aja jalad laiali ja lükka oma püksikud pisut kõrvale!"ütles Peter hingeldades.
Ma värisesin nii tugevasti, et mu jalad olid nõrkemas. Mu peas valitses täielik virrvarr. Kui ta nüüd ei katkesta, siis ma lõpetan. Mitte sellepärast, et ta oleks mind nii väga erutanud, vaid seetõttu, et see mäng ajas mind hullupööra kiima! Tõsiasi, et meile võidi iga hetk peale sattuda, mitmekordistas mu erutust. Ma olin kindel, et ma polnud veel kunagi kogenud sellist seksuaalset "kiirendust".
Juba oli Peter mind üles tõstnud, ma lõin oma jalad ümber tema piha, ta surus mind vastu seina ja edasi oli üksainus suur nauding...
Paraku ei saanud me kuigi kaua seda hullumeelset ühtimist nautida, sest me ei suutnud ennast tagasi hoida. Ülimalt erutav situatsioon oli meid uskumatult kiimaseks teinud. Ainult mõned kiired liigutused ja juba me lõpetasime!
Täiesti kurnatuna tõmbus Peter tagasi ja libistas mind aeglaselt põrandale tagasi. Ta lükkas mu higiselt näolt juuksed kõrvale ja naeratas. Kui ta mind põrandale asetas, suutsid mu jalad mind vaevu kanda. Jõudu kokku võttes lükkasin oma lühikese suvekleidi alla ja korrastasin ennast. Oeh, suur õnn, et keegi meile peale ei sattunud!
Ma heitsin korraks pea kuklasse, et korralikult sisse hingata. Oo õudus, see, mida ma saali nurgas laes nägin, pani mind võpatama - turvakaamera! Ja see oli otse meile suunatud! Hirmust kahvatuna vaatasin Peterile otsa, kuid ta ainult muigas kelmikalt ja ütles: "Ma tean, sellepärast ma selle nurga valisingi. Lõppude lõpuks võiksid ka valvurid oma tööst pisut rõõmu tunda. Kui oleme viksid ja viisakad, siis võib-olla teevad nad sellest videost meile koopia!"
Ma olin keeletu.
Kui me pisut hiljem muuseumist lahkusime ja möödusime pääsla juures asuvast turvameeste ruumist, seisis selle lävel vähemalt viis meest, kes meile vandeseltslaslikult silma pilgutasid.