Olin usinasti ametis olnud, terve päeva paviljoniboksis seisnud, rohkearvulisi külastajaid nõustanud ja kohviga kostitanud. Ega see olnud naljaasi. Kolmas näitusepäev neljast. Omamoodi naljaasi tuli selle tööpäeva lõpul, kui üks viimastest veel lahkumata külalistest minu juurde boksi astus. Tundsin teda hästi, ta oli aastaid meie hooajanäitusel käinud. Enamgi veel, eelmisel aastal olime baaris käinud ja õhtu koos veetnud. Too häbematu tüüp oli sel õhtuhakul eriti heas tujus, küllap kena suveilmgi oma panuse andis.

Mitte ainult tugev käepigistus, vaid ka musid ühele ja teisele põsele näitasid ta rõõmu taaskohtumise üle. Natukese aja pärast ei jäänud meie lähedusse kedagi, sest selleks päevaks näitus suleti ja boksidestki lahkusid töötajad kiiresti. Mees surus huuled minu huultele, kui suud justkui kogemata nagu suudlust soovides paotasin. Ja polnud lihtsalt kujutlus, et tuppki eritas paar rõõmupisarat jällenägemise puhul. Rafineeritud suudlus tegi selle paiga silmapilkselt iharaks ja vastuvõtualtiks.
Ei tea, kuidas kü11 mehed haistavad, millal naine on vallutamisküps ja valmis himudele vastu tulema. Väljapääsu juures oli veel liikumist, vabastasin end embusest ja otsustasin tekkinud erutust maandada. Küsisin, kas võiksin ehk talle kohvi pakkuda, ise tahaksin küll tassikese. Muidugi oli ta nõus ja astus minu järel kõrvalolevasse väikesesse personali kohvitamisruumi, mis külastajate silme eest varjatud. Kindlameelselt tõmbas mehe käsi uksekardina ette ja puges süs otsekohe kleidi alla aluspesusse. Instinktiivselt surusin reied kaitsvalt kokku, aga vaid veidikeseks ajaks, sest endine erutus taastus ja reitevahe avanes üsnagi - taas instinktiivselt tegin sinna tungivatele sõrmedele juurdepääsu lahedamaks. Oo, milline tööpäeva lõpp. Mõnevõrra häiris kartus, et valvur võib tulla vaatama, miks boks valvele üle andmata. Lohutasin ennast lootuses, et ega valvur viitsi tobeda kaustikusüsteemi segadikust ükshaaval otsida, milline boksinumber veel allkirjaga sisse kandmata.
Näituseruumides polnud liikumist enam kuulda, seevastu kleidisaba all oli liikumine vilgas. Mina mehe pükstesse pugema ei hakanud, aga erektsiooni tuvastasin ja hoidsin kätt erutava koha peal. Siis enam ei saanud - vabastasin kõvastunud peenise kitsikusest. Kiirlahendus. Mees keeras mu ringi ja vajutas kummargile. Toetasin käed taburetile. Hetkega oli kleidisaba seljal, püksikute jalgevaheriba kõrvale tõmmatud ja kärme sugutegu käimas. Närisin huuli, et mitte häälitsema hakata, kuigi oleksin lausa karjunud. Mees keppis mind oivaliselt. Kui ma varasemast kogemusest poleks niisugust mõnu teadnud oodata, ei ma siis nii kergelt talle oleks andnud. Meie lahkudes ei öelnud valvur midagi. Noh, mis need kümme minutit või või vähemgi siis ikka...
Mees kutsus mind enda poole hotellituppa. Ma ei vastanud, ütlesin vaid, et tahaksin nüüd tõesti tassikese kohvi ja üks sigaret üle pika aja kuluks ka ära. Istusime kohvitama esimeses ettejuhtunud baaris. Seal kordas ta kutset. Imelikul kombel olin pärast hotellitoaukse meie taga sulgumist palju häbelikum kui enne näitusepaviljonis. Esitasin naeruväärse küsimuse: "Ja mida me nüüd tegema hakkame?" "Nüüd teeme niisugust asja," sosistas mees ja laskis keelel käia. Ruttu kadus mu ujedus, kiskusin tal särgi seljast ja sikutasin ise oma kleidi üle pea. Seisin paljaste rindadega, sest palaval ajal ma rinnahoidjat ei kanna. Hetk oli mõjuv. Hammastega tõmbas isane mu endisest üsna niisked püksikud üle reite alla.
Mina võlgu ei jäänud ja aitasin ka tema pükstest välja. Riist küll kõpitsemist ei vajanud, aga mul oli kange isu selle punavat otsa hellalt suudelda, võtta see huulte vahele, vahest natuke rohkemgi. Ütlesin mehikesele: "Anna mulle nüüd üks hea klaasitäis veini... ja suitsu teen ka!" "Kapis on ainult brändit, vala omale...". Valasin poolikust pudelist pool klaasi. "Kas sulle ka?" "Ei, pole mõtet raisata, mulle alkohol ei mõju, brändit on homme veel tarvis." Tema sõnadesse süvenemata võtsin tubli lonksu, tegin hu! ja rüüpasin teise takkapihta, poolikust sokolaaditahvlist murdsin poole suupisteks.
Alasti, nagu ma olin, istusin laua äärde. Brändi ajas vere uuesti kuumaks. Vaatasin meest. Ah talle alkohol ei mõju? Aga mina ikka mõjun! Peaaegu et kargasin ta juurde põlvili. Mul sai villand. Sai villand kogu sellest "ilusast" venivast eelmängust ja lollist jutust sealjuures. No pane nüüd täiega mulle sügavale sisse! Pärast kõike sili-puli pead sa seda minuga ometi tegema! Noh, mis sa nüsama siin mängid kanget meest, võtame ühe korraliku asendi, sedasi põlvili etendaksime ju ainult sekskomöödia naljanumbrit!
Aga läks vaat kuidas: Mina enam ei suutnud, kutsusin endal ise orgasmi esile. Tema ka ei suutnud, lüpsis välja vaid paar vesisevõitu piiska ja viskas siis voodile pikali, tilk tilli otsas. Jah, alles oli see olnud äge riist... Mees ise ka tundus väiksem kui varem ja justkui vanem.
Võtsin hellalt peenisest, tõmbasin sellelt naha ja võtsin mõnupulga huulte vahele. Suudlesin seda ja silitasin keelega, silmanurgast pidevalt ta silmi vahtides. "Ära ilmaasjata näe vaeva," ütles mees, "see aeg on tänaseks möödas. Parem rahulda ennast ise, kui sa muidu rahu ei saa, sa ju oskad hästi." Mis mul muud üle jäi.
Püksikud jalga, kleit selga. Istusin jälle laua äärde, lonksasin brändit, hammustasin sokolaadi. Peitsin näo käte vahele ja olin niimoodi päris kaua. Vaatasin mehe poole. Issand! Ta põsed olid lohku vajunud, huuled kriipsjad, prinkreied kõhnaks läinud ning mees paistis veelgi väiksem. Ja peenis! Enne kaunilt punav ots oli nüüd sünkjalt sinkjas hallinenud karvade vahel. Ah! Kui olin viimast korda peenist turgutada püüdnud, ei heitnud ma sellele pilkugi. Kole... Ehmusin hirmsasti: "Issand! Ega sa surema hakka!" Vastus pani mind tardunudsilmi vahtima kuhugi üles, ilma et midagi oleksin näinud. Mehikest vaadata ma ei suutnud. Too lausus: "Hakkan jah surema, aga pean sulle veel oma loo ära rääkima, sest see on mu kohus. Kuigi ma ei tea, mis mõttega, sest homme ei mäleta sa sellest ju enam midagi." Hääl oli tal endiselt muutusteta, kütkestav bariton. Ah, mis ta räägib?
"Sinuga on kindel, sa ei torma abi otsima. Mõne aju tormab, aga keha kohe kukub, ning alles siis saab mõistus aru, et surma vastu ei aita miski ja järgmisel päeval imestab, kus pagana pihta põlve või mõni muu koha nii valusasti ära lõi" "Aah!" sain häälepaelad karjatades lahti, "sul ei saa ju olla võimu teiste mõistuse üle?! Et kui tahad, siis võid igale boksinäitsikule taha panna? Jah? Aga kui mina sind tahtsin, siis alandasid mind ja käskisid endale ise teha!" Ooh, mida ma küll surijaga räägin!
"Just nimelt, sul polegi mõtet rääkida, kuulan seda su juttu juba neljandat korda ja mitte mingit muutust ei tähelda. Muidu ikka inimesed muutuvad, käituvad täpselt samas olukorras hiljem mõnevõrragi teisiti, sina aga mitte. Muide, meie rühmale pakub see suurt huvi. Nüüd esitan oma kohustusliku surmaeelse kõne. Vastavalt olukorrale võin varieerida, aga pole mõtet, esitan ikka endise. Mina pole mees. Olen meheks tehtud küll, kuid pole inimene. Meie teadlasrühm on planeedilt, mille nimi ja asukoht on maalastele teadmata. Mida uurime? Ikka inimest, päris huvitav olevus teine. Näed, ma vananen kiiresti ja kahanen, praegu kopeerin mälu, surm tuleb täna ke11 24.00. Homme ke11 04.00 sünnin uuesti, kasvan eellase mälu omavaks, projektipõhiselt vastupandamatuks meheks, ja võimete tipul, veidi enne kella 18.00 lähen su ülenaabriboksi kolleegi juurde, kes mind nähes (aga mul on tema jaoks teine nägu) samuti kohe tilgad püksi laseb. Noh, ja teie kohvitoas panen talle taha (nagu sina ütled), nii nagu sinule täna. Mina sellest teie moodi mõnu ei tunne, riist fikseerib-registreerib-salvestab, mis teadlastele tarvis. Ühesõnaga - olen tööriist. Siin kõrvaltoas on teine selline."
Inisesin ainult. Äkki sai pähe torganud idee mulle jalad alla - minema siit! Koridoris ust kinni lükates nägin avanevat kõrvalnumbri ust - sealt vankus vä1ja näost punasevalgelapiline naaberboksi tüdruk. Tormasin hotelliesisel seisvasse taksosse. Koju, ruttu koju, mul on vaid veidi üle kahe tunni aega, et kõik kirja panna, kuni mu mälust võetakse see, mida talletada tahan!
Väriseva käega panin kiirustades kirja kõik toimunu alates tuttava võõra näituseboksi tulekust. Paar minutit enne kahtteist sain valmis. Tõmbasin lahti kapikese alumise sahtli, et klambristatud lehed sinna pista... Mida ma nägin! Kolm komplekti samasuguseid sama kirjaga paberilehti... kõigil peal üks ja seesama tekst. Seesama, mis ma praegu kirjutasin.